Mihklipäeva tervitus

Mihklipäev lõpetab suvepoolaasta. Vanasti pidid selleks päevaks välitööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: “Igal oinal oma mihklipäev”. Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke – kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Käidi mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid karjased valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Pärast mihklipäeva karja eriti välja ei aetud, kui veel aetigi, siis kariloomad ilma kelladeta ja karjane karjasarveta. Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja. Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu.

Linnupesa lasteaed tervitas mihklipäeva väärikalt. Varajasi lasteaeda tulijaid ootas väravast sisenedes üllatus – pakuti muffineid, kaallikaid, raviteed ja seeni.

Suured tänud õpetaja Elele, õpetaja Railile, õpetaja Astridile ja õpetaja Meedile vahva varahommikuse ürituse eest!